Meie saagikas aed ja aiamaa.

Kevadel laiendasime oma aiamaad. Tegime põhupeenraid juurde ning ehitasime kurgilava. Mulle nii meeldivad põhupeenrad, eriti just seepärast, et rohimist on minimaalselt ja sellised peenrad on väga saagikad. Põhupeenrad ei nõua labidatööd ega ka tohutut kastmist. Lihtsalt maapinnale laod paksu kihi pappi või ajalehti, meie tegime vanadest puupakkudest peenardele ka ääred. Jäi selline kast, selle kasti vedasime täis mulda, seda mulda tuli meil ehituse tõttu nii põranda alt kui ka vajalikest kraavide kaevamisest. Noh, siis kui paigaldasime veesüsteemi ja maakaablit, ikka jäi mulda veidi üle. Hea võimalus mitte jätta selliseid mullahunnikuid vedelema vaid kasvatada sellel mullal oma toit! Avastasin maja tagant ka ühe vana sõnnikuhunniku, mis oli täielikult mullaks muutunud,vot see on hea kraam peenardesse! Kui muld veetud siis kõige selle peale läheb paksem kiht põhku, meie oleme kasutanud peenardes enne põhu panekut ka puulehti. Jällegi üks hea viis mitte põletada puulehti vaid kasvatada nende peal aedvilju. Seemnete külvamiseks tegin ma põhu peale sellised kerged mullaribad, kuna otse põhule ei saa külvata, seeme lihtsalt kaoks ära sinna aga mullaribal saab ta kenasti idanema hakata. Alguses tuleb jälgida ja hoida need mullaribad niisked, ei tohi lasta läbi kuivada aga kui taimed on juurdunud, siis võib aina vähem ja vähem kasta. Põhk peenral hoiab väga hästi niiskust aga põhu peal on hea ja kuiv ning viljad ei hakka mädanema. Kurgilava sai ehitatud plastiktorudest ja raudvaiadest. See sai loodud juba olemasolevatest asjadest ning juba eelmisel aastal loodud põhupeenra peale. Torkasime lihtsalt raudvaiad peenra ümber maasse, välja mõõdetud kaugustele. Jämedast plastikvoolikust saagisime parajad ning ühepikkused jupid ja torkasime üle peenra vaiade otsa. Kõige selle peale läks kile. Üks hea viis kuidas kilet kinnitada on lõigata samast voolikust peenikesed jupid ning sellel jupil üks külg läbi lõigata, nii saab nagu ümmargused klambrid, millega on võimalik siis kile toru külge kinnitada.Kile jääb siis toru ja klambri vahele ja mida tihedamalt paned seda tugevamalt jääb. Igatahes on meil see aasta ikka võrratult suur ja võimas saak. Palju erinevaid salateid, spinatit,sibulaid ja kurke. Paistab et suvikõrvitsad ja kõrvitsad tulevad ka väga saagikad. Õunapuud on ka ohtralt õunu täis ja marjapõõsad on nii rikkalikud. Selline tunne et oleme maailma rikkamad inimesed, kõik on olemas. Aed ja mets nagu suure toidupoe eest. Tahame seenekastet teha, siis kõnnime mõned sammud oma metsatukka ja juba puravikud teretavad. Lihtsalt ilus on see elu siin! :) Piltidel on näha ka meie avar ja valgusküllane vannituba :P

Rõõmsad tööd seljataga

Laupäev algas põnevusega. Ei osanud ju arvata, et kui paju inimesi tulemas ikkagi on. Esimesed inimesed tulid juba hommikul ja kokku päeva lõpuks oli külalisi juba üle kümne. Autod mahtusid ilusasti ära.

Tööd sai teha palju. Veeti eterniiti, lõhuti puid ja eemaldati seintelt krohvi. Saime ka palju savitada, lobiseda ja palju puuvilju süüa. Väga lõbus oli, mis sellest, et vihma vahetevahel tuli. Aitäh kõigile tulijatele ja loodame varsti jälle kohtuda!

Meie armastuse pühitsemise päev lükkub järgmisesse aastasse!

Kuidas siis lood on? Lood on nii, et tööd on palju! Eks me oleme sellised suured optimistid ja natuke liiga suurelt võtame asju ette, mõteldes, et mis ta siis ära ei ole teha. Aga kondimootoril on ka oma sõna ja tema ütleb, et asjad ikka nii küll ei käi! Vahest oleme nii väsinud, et tahaks vaid terve päeva teki all olla! Hetkel on seis selline et teist tuba ei saa nii kiiresti valmis ja muldpõranda peal ei tahaks külalisi vastu võtta, sellepärast lükkame oma pulmapeo järgmise aasta kevadesse, loodame et meie kallid külalised mõistavad ja ei pahanda meie peale? Vot see on, kui armastus on nii suur, et ei lase enam selge peaga mõelda ja tahaks kohe kõike ühe aastaga.

Tahaks, et maja oleks valmis ja tahaks, et toredad pulmad saaks ka peetud! Aga see ei ole ainuke põhjus miks pulmad edasi lükkame. Nimelt on meil tulnud palju vahvaid ideid ja pakkumisi mida sellel päeval veel korraldada võiks, aga nende asjade teostamiseks on vaja rohkem aega.
Järgmine põhjus on see, et ma õmblen endale ise käsitsi pulmakleidi ja ma lihtsalt ei jõua seda veel valmis.(Muahaha...ja ma pean jõudma sellesse veel mahtuda!!!) Ühel hetkel on käed savised ja teisel hetkel hoiad oma valget kleiti süles ja nõela sõrmede vahel!

Elu näitab et sellised asjad tahavad aega ja pühendumist! Me oleme ise endale selle stressirikka olukorra loonud ja otsustasime, et pühendame selle kevade ja suve veel ehituse peale ja siis järgmine kevad tähistame meie liitu! Nii oleks kõige mõistlikum, sest muidu me tunneme, et meie pulmapäev oleks nagu kuidagi poolikult korraldatud! Head asjad tahavad ikkagi veidi kauem aega ja 100% pühendumist! Pealegi on ka taimede istutmise aeg otsakorral. Soovime järgmisel aastal korraldatava ürituse planeerida nii, et see ka kõigile meelde jääks, et kõik saaks midagi. Meil on palju ideid mida järgmise aasta kevadel ellu viia, anname kõigest oma blogis teada.

Seoses selle kõigega tuli meil mõte, et mis oleks kui korraldaks 1. juulil, meie algse pulmapäeva asemel, suure ja võimsa talgupäeva, et meie sõbrad saaks tulla appi, et aidata meil taastada ära siseaia vanad saviseinad ja vedada see tühjaks veel viimasest vanast risust.

Kõik, kes tunnevad et see talgupäeva kutse kõnetab on väga oodatud! Peale tööpäeva saab jões end pesemas käia. Pakume omalt poolt taimetoitu ning teeme lõket. Ööbimiseks peaks siis kaasa võtma oma telgi ja söödavat/joodavat.

See ei ole kutse töö tegemiseks. Kes tahab võib ka niisama mõnusasti aega veeta ja tutvuda meie elupaigaga.

Kuidas vesi majja toodi

27. mai oli meil tähti päev. Külas käisid mu kallid pereliikmed, kes on meile alati toeks olnud.

Saime sellel nädalavahetusel palju tööd ära teha. Ka vee saime sisse, mis tundub siiamaani uskumatu. Oleme väga tänulikud ning jätkame teise toa ehitust mis siiamaani seisnud on.

Kaevasime ikka üle meetri sügavust. Maapind oli väga savine, kaevasime nagu halvaad maa seest.

Tegime kraavi ka elektrikaablile, et elekter majja tuua. Pole vaja enam neid pikendusi.

Pumbaks sai Grundfos SBA mille ühendamisega oli vaja vend Jaanuse abi.

Isa tegi kraanikausile koha.

Hiljuti saime ka pesumasina. Oleme juba mõned masinatäied pesu pesnud.

Mõelda vaid. Eelmine aasta samal ajal ehitasime alles kuuri. Ühe aastaga oleme juba päris palju saavutanud ja seda just tänu leidlikkusele ja headele inimestele.

Kuidas läinud on?

Iga päev on olnud täis kas suuri mõtteid, naeru, rõõmu, toimetusi, nuttu või raskusi, et polegi meelde tulnud, et meil blogi olemas on. Nii imelik kui see ka poleks. Oleme palju planeerinud ja ümber mõtelnud asju mida oleme tahtnud teha. Oleme jõudnud toimetustega teise tuppa ja nii mõndagi ära teinud, varsti saab ka pilte näha. Täna panin juba tugesid laetaladele, eile lõpetasin segutamisega ja ees ootab veelgi töid, et saaks midagi tehtud, et saaks pulmde ajal ennast mugavalt tunda. Pulmad lükkasime edasi 1. juuli peale. Oleme tegutsenud ka peenramaal ja aias ning muru niitnud.

Katsume olla nüüd tublimad ja oma mõtteid ja elu siia kirja panna tihedamini.

Meid ümbritsevatelt põldudelt koristati kive, palusime endale tuua. Saame neid ehitusel kasutada ja nendest kasvõi tee rajada.

Siseaia oleme betoonini tühjaks saanud.

Võrreldes eelmise aastaga on palju muutunud tõesti.

Kevad on käes

Seljataha on jäänud talvekuud ja ees ootavad kevadkuud. Tore on hommikul minna välja ja kuulata linnulaulu. Talvel sai neid palju toidetud ja nüüd on nad oma koha sisse seadnud meie talus. Arvatavasti on sel suvel vähe sääski ja muid vereimejaid. Oleme ka aiakoristusega peale hakanud ja palju kohti juba ilusaks teinud. Eelmine aasta saime siia kolitud alles mai lõpus, nüüd askeldame juba märtsis. Palju on teha, aga see on mõnus, sest teeme me ju iseendale ja oma perele.

Talvega tuli meile tiiki juurde poole meetri jagu vett. Võtsime ka uue koera kes on tiigis juba mitu korda ujumas käinud. Lammas on endiselt tervise juures ja otsib juba oma esimesi rohuliblesid. Õunapuud sai vanadest okstest puhtaks tehtud, on veel vaja põõsaid kärpida ja puiduhunnikud ära vedada.

Oleme ette valmistamas ka pulmalõkke kohta. Põllust mis meil on, tuleb arvatavasti väike park, kus saab jalutada ja lõkkeääres istuda. Mõtteid on palju mida teha ja see ongi hea oma talu juures. Oma maa peal saab palju kiiremini edasi areneda, sest nii palju on võimalusi.

Jätkame oma potituste traditsiooni peale talvist puhkust :)

Savimaja, kui elusolend!

Täna külastas meid üks selgeltnägija, -kuulja, -tunnetaja. Noh igatahes üks huvitav inimene! Viibides siin meie kodus, tundis ta koheselt, et siin on kunagi elanud hobused. Ta tunnetas ka muid vaime ja olendeid. Meil oli nii hea meel tõdeda, et see mida me Indrekuga siin tundnud ja tajunud oleme, sai tema poolt nagu kinnitust! Ta tunnetas siin tohutult positiivset energiat ja kes iganes siin me ümber askeldavad, on õnnelikud ja heakskiitvad meie siia elama asumise tõttu. Majavaim on meid hästi vastu võtnud ja me oleme nii tänulikud talle selle eest. Oleme algusest peale tundnud, et see koht oleks nagu meid valinud mitte meie teda! Minu ja Indreku armastus on just siin kõige võimsamalt kasvama ja arenema hakanud! Me oleme siin keset loodust palju loovamaks, tundlikumaks ja sensitiivsemaks muutunud. Tajume ümbrust ja oma sisemaailma aina paremini. Me ei ole enam need programmeeritud robotid, kes teevad seda mida ühiskond neilt ootab ja peale surub! Ja nagu meile täna öeldi, siis meil on kõrgemalt poolt ühine ülesanne antud, ehk ongi see seotud meie põliskodu loomisega, äkki suudame inimesi innustada ja inspireerida? Näidata, et on võimalik ka teistmoodi elada ja et alati ei lähe pangalaenu vaja. Piisab kui olla leidlik ja nutikas, olla loov ja julge. Öeldakse küll et raha paneb rattad käima aga minu meelest röövib raha inimestelt loovuse! Raha eest saad sa jah poest kõik ehitusmaterjalid ja mööbli ja igasugu muud nänni, kuid samas saad ka isikupäratu ja täiesti elutu väljanägemisega elamise! Aga kui sul nii palju raha pole siis hakkad ise asju välja mõtlema, ehitama ja meisterdama. See on minu jaoks palju rohkem rahuldust pakkuvam. Öeldakse ka, et sittast saia ei tee, teeb ikka küll ja veel päris hää saia!
 Oleme siin elades täheldanud, et meie aknad ei lähe kunagi uduseks, seinad tõmbavad niiskuse koheselt endasse ja siis vähehaaval väljutab selle õue, ka seisab meil toit kaua värskena, samuti kasvavad toalilled kuidagi eriti hästi siin! Üks vahva asi juhtus laste korjatud tammetõrudega suures klaaspudelis, need läksid kasvama. Nüüd meil pudel väikseid tammelapsi täis. Kevadel tuleb vist üks tammeallee istutada!
 Tänu saviseintele on toas suurepärane kliima, ei ole liiga niiske ega ka liiga kuiv, täpselt paras. Need massiivsed saviseinad on nagu suured kopsud, filtreerivad õhku ja hingavad meie tegemistega ühes rütmis. Puhas õhk on garanteeritud! Seinad on ka väga head mürasummutajad, kui väljas oli torm siis meie ei kuulnud tuppa suurt midagi. Telefoni leviga on siin muidu kehvasti, seinad nii paksud et ei lase levi hästi läbi aga noh võib olla see isegi hea, kaitseb meid igasugu kiirguste eest! Samas on need seinad ka nagu suured soojamüürid nad salvestavad endasse toa soojust. Sellepärast sobibki savimaja kõige paremini aastaringseks elamiseks, et jõuaks talveks seinad ülesse kütta. Kütmata savimaja salvestab ka aga ainult külma! Selline maja on nagu elusolend kes vajab pidevat elu ja kodusoojust enda sisse. Savil kui materjalil on üleüldse energiat salvestav omadus, juba siis kui Räpina keraamikas kunagi töötasin, mõistsin et paha tujuga ei tahtnud ükski ese hästi välja tulla. Oluline on saviga tegeledes mõelda just positiivselt kuna savi salvestab seda mida sa tunned. Suvelgi kui tegime savisegu seinte taastamiseks, otsustasime seda paljajalu tallata ja samal ajal mõelda häid ja armastavaid mõtteid, läbi meie paljaste jalgade salvestus see savisse. Kaunis on mõelda et kõik meie kallistused, suudlused, ilusad mõtted ja tunded on salvestunud nendesse seintesse! Tundsime et tahame seinte taastamisel ainult meie kahe energiat kasutada, eks talgu korras saaks ju kiiremini aga siis oleks nendes seintes liiga palju võõraid emotsioone ja mõtteid olnud! Oleme mõlemad väga tundlikud sellistes asjades! Tegutseme südame järgi! Kõik see on üks puhas käsitöö, paljaste kätega on need seinad siin kõik sentimeetri haaval üle silutud. Tuba oleme ehtinud igasuguste okste, käbide, sambla ja isegi puuseentega, et veel rohkem loodusega kooskõlas olla!
 Olen alati imestavalt mõelnud, et inimesed kolivad maale ja hakkavad taastama vana maja, aga taastavad seda nii et eraldavad end täielikult loodusest. Elavad küll maal, metsade vahel aga maja on ehitatud penoplastist ja makroflexist! Samas olen ka märganud et mida euroremonditum maja seda vähem on puid ja põõsaid selle maja ümbruses, need lihtsalt võetakse maha ja asemele tulevad tühjad ja ilmetud muruplatsid. Suurte rahadega ehitatakse majad ülesse, aga kuidas seda rikkust siis teistele näidata? Ikka nii, et hoov loodusest lagedaks, et võimalikult kaugele see ego ja raha välja paistaks! Ja nii siis elatakse maal ja hoitakse loodust aia taga! Süda tilgub verd kui vaatame kuidas täiesti läbi mõtlematult lüüakse saag pea saja aasta vanusesse puusse põhjusega, et temalt langevad lehed võivad hakata võib olla katust mädandama või ta siis lihtsalt kasvab inimese meelest vale koha peal. Ärge eraldage end loodusest, sellest ürgsusest, mis on nii tervendav ja kasulik meile.
Tunnen kuidas siin elades oleme me sulanud loodusega üheks, kõik puud ja põõsad on meile kui pereliikmed ja nad kasvavad nii nagu ise tahavad ja kuhu iganes tahavad. See on täiuslik koostöö. Milleks seda kõike kontrollida ja piirata?! Me peame oma elud looduse järgi sättima, mitte sättima loodust endi järgi!