Üks huvitav artikkel mis paneb teise pilguga vaatama tava WC-d.
Targalt ehitatud kuivkäimla sobib nii majja kui õue – see on
lõhnatu, säästab puhast joogivett ja toodab aiamaale kasulikku rammu.
Kuivkäimla on teadliku inimese valik. Kahjuks on levinud
arusaam, et WCs nupule vajutamine uhub probleemi ära. Tegelikult on vastupidi –
probleemid hoopis võimenduvad. Vett roojale peale lastes kulutame ühe
näpuvajutusega 5–15 liitrit puhast joogivett. On teada, et vees toimub jäätmete
lagunemine umbes 20 korda aeglasemalt kui õhukeskkonnas. Eriti ohtlik on
selline septik koduõuel, sest kahjulikud bakterid jäävad sinna väga kauaks.
Kuivas kemmergus, kus vedelik paksust massist eemale
juhitakse, on inimese tervisele ohtlikke baktereid 10 000 korda vähem kui veega
tualeti kogumiskaevus ehk septikus. Ometi näeb taastatud vanades taredes ja
ökomajadeski valdavalt veega tualette. Meid saadavad mälestused haisvatest
kuivkäimlatest. Selliseid võib tõesti kohata veel nüüdki, eriti kui ei teata,
milliseid tehnoloogiaid kuivkäimlat ehitades kasutada.
ÕHK RINGLEMA!
Üks võimalus on osta Separeti või Biolani kuivkäimla pott.
See on n-ö kõige lollikindlam lahendus nii tubastes tingimustes kui õues. Pole
vaja muud teha, kui kinnitada pott põranda külge. Tänapäevaste veeta pottide
varustuses on kaasas toru või voolik, mille kaudu juhitakse uriin kogumispaaki
või siis halli reovee torustikku ehk kanalisatsiooni.
Tean oma kogemusest – olen ehitanud kaks kuivkäimlat
siseruumidesse ja mõned õue –, et kui uriin eraldada, ei teki mingit haisu. Kui
on võimalik, tasub virtsa eraldi mahutisse koguda, et seda pärast aiamaal
kasutada. Ehituse ABC ja Rautakesko kauplustes müüakse spetsiaalseid
uriinimahuteid, mis monteeritakse uriiniliinile ja millest suunatakse läbi
vesi. Tulemuseks on suurepärane kastmislahus.
Ebameeldivat lõhna aitavad vältida just need potid, mida ka
mehed kasutavad istudes: vedeliku äravooluava jääb ette, paksema osa avaus
tahapoole. Sedasi eraldub uriin loomulikul moel roojast ning saategi haisuvaba
kempsu.
Hea tahtmise ja pealehakkamise korral saab sarnase süsteemi
ka ise ehitada. Kui välikäimla algusest lõpuni ise teha, v.a tõstetava kaanega
iste, mis tasub siiski osta, on väljaheiteid lihtne suunata ühte kogumiskasti
ning seal eraldada vedelik paksust. Mina kasutasin mahutiks ümmargust
segukasti, parajalt suurt, sest muidu ei jaksa seda tühjendada. Segukastiga
liitsin toru, mille ette võiks ummistuste vältimiseks panna sõela, et
kindlustada vedeliku äravool. Kui vedelik on kogumiskastist ära suunatud, on ka
põhiline haisutekitaja likvideeritud.
Kasuks tuleb tuulutustoru lisamine, mis küll välikäimlas ei
ole nii tähtis kui majas sees. Õhutustoru tuleb otsapidi suunata kogumiskasti.
Selleks et õhk veelgi paremini liiguks, võib lisada ventilaatori
(20 W), mis võtab nii vähe voolu, et võib pool päeva
töötada, kui see kedagi ei häiri. Kuid hakkama saab ka ilma ventilaatorita, kui
paigaldate õhutustorru elektripirni. Säästulamp sinna ei sobi, õhk peab hakkama
soojusega liikuma.
Kui toru suundub otse katusest välja, siis üldjuhul
ventileerib see niigi. Kui aga tuulutustoru suundub läbi seina õue, tasub
ventilaatori või elektripirni paigaldamine küll ette võtta, sest muidu head
tõmmet ei tule.
SAEPURU LUKUSTAB LÕHNA
Haisu kõrvaldamiseks võib potti saputada süsinikurikast
orgaanilist materjali, et see lõhna lukustaks ja lagunemisprotsessi kiirendaks.
Sellise ülesandega tulevad toime saepuru, turvas ja põhk. Mikroorganismid
lagundavad jääke, milles on süsiniku (C) ja lämmastiku (N) suhe 30:1. Roojas on
nende suhe 8:1, uriinis 0,8:1. Õige C:N suhte saamiseks tuleb uriin eraldada ja
iga kasutuskorra järel kogumiskasti saputada süsinikurikast materjali.
Kogumiskasti tühjendajal on kasu teadmisest, et põhk laguneb
kiiremini kui saepuru, kuid samas täitub mahuti liialt kiiresti. Saepuru
laguneb küll natuke aeglasemalt, kuid võtab vähem ruumi.
Soomlased kiidavad segu, mis koosneb 50% turbast ja 50%
saepurust – üks komponent imab endasse niiskuse ja teine lukustab haisu. Oma
kogemusest võin kinnitada, et ka vaid saepuru kasutades saab ära hoida
ebameeldiva lõhna, mida põhku kasutades võib mõnikord siiski tunda.
Väetamisplaani pidades tuleks kuivkäimlas kasutada lehtpuusaepuru, see sobib
peenramaale okaspuusaepurust paremini.
Vett ei tohi kuivkäimlas kasutada. Vees on
lagunemisprotsessid aeglased ning kogu selle aja jooksul eritub kirbet haisu.
Külaliste jaoks, kes kuivkäimlatega harjunud pole, tuleks seintele riputada
kenad sildid, mis seletavad, kuidas väikeses kambris käituda.
VÄETIS KUIVKÄIMLAST
Looduses lagunevad loomade väljaheited üsna kiiresti. Roojas
olnud liigniiskus kaob kiiresti maapinda, samas jääb paksem mass piisavalt
niiskeks. Tõenäoliselt ümbritseb loodus mõne aja möödudes väljaheite
orgaanilise süsinikurikka materjaliga (kõrred, lehed, oksatükid), mis loovad
jääkide lagundamisega tegelevatele mikroorganismidele soodsa keskkonna. Lisaks
aitavad õhk ja päike muuta väljaheite juba mõne kuuga mullalaadseks massiks,
mis maale rammu lisab.
Viljapuudele ja põõsastele sobib väetiseks ka otse
kogumiskastist võetud mass, kui see sisaldab kiudainerikast materjali. Põõsa
alla tõstetud rammule võiks veidi mulda või põhku katteks peale visata – on
esteetilisem ning ka toitev muld tekib kiiremini.
Roojast eemaldatud uriin on steriilne ning hea väetis
kõikidele lämmastikku vajavatele taimedele, näiteks kapsad ja salatitaimed.
Enne kui käimla kogumiskasti sisu peenramaale viia, võiks
kogutud mass kuus kuud või aastakese aianurka paigutatud kompostinõus kõduneda.
Nõu põhja tehke augud, siis pääsevad vihmaussid sisse ja hakkavad massi
lagundama. Jäätmesisu ilma anumata kompostides sättige alla puuokstest sõrestik
– see on rammusa väetise tootmiseks kõige loomulikum ja kiirem tee. On veel üks
võimalus: tühjendage kogumiskast paksude seintega (näiteks vahtplastist)
kinnisesse nõusse, et tõusev temperatuur aitaks lagunemisele kaasa. Kaas võib
jääda veidi avatuks, õhu juurdepääs kiirendab lagunemist ja bakterite hävimist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar