Oleksime nagu ära kadunud. Nii võib tunduda mõnele, kes seda blogi aktiivselt igapäevaselt sirvis.
Tegelikult oleme täitsa olemas! Lihtsalt elu on olnud selline, et totaalselt on muutunud maailmavaated ja erinevaid projekte on ette võetud nii palju, et blogi pidamine vajus täiesti unustusse.
Istun siin ja kirjutan.
Kahe aastane Aurora istub diivani peal ja askeldab patjadega.
Jah, tõepoolest on palju juhtunud selle pea 5 aastaga.
Just siis ma viimati blogisse kirjutasin.
Taluhoov on muutunud, meie maja on muutunud, sisustus on muutunud ja meie ise oleme muutunud.
Muutunud täiskasvanulikumaks, rohkem avastanud oma südamesoove ja hingeelu ning pilt elust kui sellisest on selgemaks saanud.
2016. aastal sai siia talusse kolitud.
See on ju 7 aastat!
Nüüd Mai lõpus saabki 7 aasstat täis.
See aeg on läinud meeletu kiirusega.
Jälle on üks päev õhtus.
Ja nii iga päev.
Kas aeg on kiiremini liikuma hakanud?
Alles me siia ju tulime!
Oleme olnud vabad, oleme olnud rutiinis, oleme jõudnud iseendas arusaamisele ja see talu on meid selles palju aidanud.
Palju meile õpetanud.
Hakkame nüüd jälle blogipostitusi tegema.
Tunnen, et meil on palju jagada.
Niimoodi kirjutades saab kindlasti palju selgemaks ka see, miks me oleme linnast maale elama tulnud.
Miks nii palju ehitame ja nii palju luua tahame.
Aga alustame ikkagi algusest.
Sealt kus pooleli jäime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar